Taas vilgub koduaknas üksik tuli,
et valgustada tulijatel koduteed
Ja ootamas on ema avar süli ,
et kustutada laste muremeel...

Kuid tihtipeale mitu pikka nädalat
memm ootab , palves kortsulised käed
ja vaatab ohkel , väsind silmil väravat...
on lastel jälle oma töödemäed...

Oh , on ema loodud andestuse jaoks ,
ta oodata on jõudnud kogu aeg -
see näib nii endastmõistetav ja õige ,
ei saa ju olla , et see äkki kaoks

Kuid kiirelt aeg me eluradu tallab
ja märkamatult saabub elusügise
ning memm vaob vaikselt mullakääpa alla,
viib kaasa võimaluse viimase

Veel vilgub koduaknas ootav tuli
ja avamas on ema koduust...
sa jäta veidikeseks võõras virvatuli
ja naudi Looja heldet õnnistust...

Mälestades tädi Lindat ja mõttes kõiki kallistades,
Urmas ja Astrid